Selline toredalt askeetlik yritus. Ise teise mini-spordiala inimene olles tuleb müts maha võtta inimeste ees, kes puhtast armastusest spordi vastu neid yritusi korraldavad -möllavad lihtsalt selleks et anda väikegi panus spordi edendamisse. Võistlus kokkuvõtvalt oli vist selline klubiyritus, kuhu asjaarmastaja tavaliselt ei satu - samad nimed on protokollis aastast aastasse. Võistlusel osalemine on tõenäolisel vaid võistlejatele teada, sest kõrvaltvaataja näeb aegajalt möödumas selliseid segaseks läinud jooksuhuvilisi, kes laupäeva hommikuti väikse numbri peale panevad ning omaette jooksma lähevad :) Ehk siis nähtavat osa sellel võistlusel ei olnud, ei suuri jookjatehulki, ei starti, ei joogipunkte(on yks autoga mees, kes sulle topsi annab ning võtab), ei kilomeetriposte ning lõpus väike finishi silt, mille juures peale osalejate vaid mõned korraldajad...
Mõned plussid, miinused, toredad seigad mis meelde jäid.
* start pangodi mäelt. jõuad kohale mitte kedagi ei ole pangodis liikumas - kohalik kalarestorani personal ning pangodi poest ei teata jooksust mitte midagi :) tuleb välja, et keegi ei tea ka pangodi mäge - siin on kyll mitmeid kynkaid, kuid milline neist pangodi mägi on - krt ei tea.
* start ise anti tuleb välja keset yhte kyngast - sisuliselt pandi 20sekundiks maantee "kinni" , kahel pool teed olid need valged helkurpostid ning postide kyljes väikesed sinised lindid :). anti start - või nagu organiseerija ytles - nii koguneme, olete kõik valmis (kõlas 1o inimeselt "jah"), ok. "MARSS" :) vot nii. ja jooks oligi pihta hakanud.
* kokku nagu öeldud stardis 10 inimest :) nii et grupp oli ainult stardis ning see lagunes kohe koost. võiks öelda, et selline pereüritus oli :)
* juua lubati anda iga 5km tagant, anti aga 4km peal, 8km, 12km ning siis keerati kraanid kinni. ka finishis ei saanud (jookse kiiremini teinekord:) alguses oli joogipunktis selline suht personaalne vastuvõtt - onu autoga ootab sind - yks tops käes - kohale jõudes ytleb ära seisma jää, ma jooksen sinuga kaasa :)
* jooks toimus siis maantee ääres. enamus trassist vastassuuna teepervel või siis asfaldi äärel. pangodist kuni tartu-võru maanteeni oli ok - liikus suht olematu ning ruumi kyllaga. asi muutus suurel maanteel oluliselt - väga tihe liiklus - rekkad jne tekitasid mõneks kilomeetriks ikka parajalt stressi. jooksuraja ning liikluse vahel mõni meeter max. samas yhel hetkel lihtsalt muutusid ka selles osas ykskõikseks. lihtsalt rajaga eksida ei tohtinud, muidu tuleb kollane rekka ning sõidab sinust yle.
* eesmärk oli joosta laktaadi tekkimise punktist mõni % rohkem ehk u pulsiga 170, et äkki arendab võhma ning teisest kyljest lootsin mitte jääda viimaseks :) 10 inimesega jooksul on see reaalne võimalus :) õnneks tulin 10 osaleja hulgast 5. :)
* jooksin yhest kõndivast vennast mööda, kes kurtis, et jalad krampis ning silmad aknapesuvedelikku täis....normaalne.
* tartusse jõudes hakkasin mõtlema, et huvitav kuidas rada tamme staadionini jõuab. ega ei saanudki aru. lõpuni jooksin tunde järgi tartu ringilt riia maanteele ning yhes kohas nägin kriidiga kirjutatud OTSE :) . päris viimane osa trassist nii u 700m läks aga pekki, selles osas tänan oma legendaarseid rajaleidjaid Ellu ja Robi, kes juhatasid kindlalt "õigele teele". Sisusse ma ei lasku, kuid märksõnaks on ŠINIF. mõelge siis ise. emotsioon lõppu jõudes oli muidugi"#¤&%"¤#&#%& !"
* aeg 1:52 ei ytle muidugi vormi paranemise kohta eriti midagi. samas pulss oli 171, mis oli +/- eesmärk. nii et selline +/- jooks. kuigi kiirusliku parameetrid eriti ei ole paranenud, siis oli tunne, et vähemalt 10km oleks sama kiirusega veel jooksnud. nii et äkki siiski on tegemist väikse paranemisega.
* jooksuriietusega panin parajalt puusse. eeldasin et on ca. +3 ning tuuline, stardis oli +5-6 ning teisel poolel +9 ning päike paistis pähe. minul oli aga paksem must suusakostüüm, mille yhel hetkel oli tahtmine minema visata.
Mõned plussid, miinused, toredad seigad mis meelde jäid.
* start pangodi mäelt. jõuad kohale mitte kedagi ei ole pangodis liikumas - kohalik kalarestorani personal ning pangodi poest ei teata jooksust mitte midagi :) tuleb välja, et keegi ei tea ka pangodi mäge - siin on kyll mitmeid kynkaid, kuid milline neist pangodi mägi on - krt ei tea.
* start ise anti tuleb välja keset yhte kyngast - sisuliselt pandi 20sekundiks maantee "kinni" , kahel pool teed olid need valged helkurpostid ning postide kyljes väikesed sinised lindid :). anti start - või nagu organiseerija ytles - nii koguneme, olete kõik valmis (kõlas 1o inimeselt "jah"), ok. "MARSS" :) vot nii. ja jooks oligi pihta hakanud.
* kokku nagu öeldud stardis 10 inimest :) nii et grupp oli ainult stardis ning see lagunes kohe koost. võiks öelda, et selline pereüritus oli :)
* juua lubati anda iga 5km tagant, anti aga 4km peal, 8km, 12km ning siis keerati kraanid kinni. ka finishis ei saanud (jookse kiiremini teinekord:) alguses oli joogipunktis selline suht personaalne vastuvõtt - onu autoga ootab sind - yks tops käes - kohale jõudes ytleb ära seisma jää, ma jooksen sinuga kaasa :)
* jooks toimus siis maantee ääres. enamus trassist vastassuuna teepervel või siis asfaldi äärel. pangodist kuni tartu-võru maanteeni oli ok - liikus suht olematu ning ruumi kyllaga. asi muutus suurel maanteel oluliselt - väga tihe liiklus - rekkad jne tekitasid mõneks kilomeetriks ikka parajalt stressi. jooksuraja ning liikluse vahel mõni meeter max. samas yhel hetkel lihtsalt muutusid ka selles osas ykskõikseks. lihtsalt rajaga eksida ei tohtinud, muidu tuleb kollane rekka ning sõidab sinust yle.
* eesmärk oli joosta laktaadi tekkimise punktist mõni % rohkem ehk u pulsiga 170, et äkki arendab võhma ning teisest kyljest lootsin mitte jääda viimaseks :) 10 inimesega jooksul on see reaalne võimalus :) õnneks tulin 10 osaleja hulgast 5. :)
* jooksin yhest kõndivast vennast mööda, kes kurtis, et jalad krampis ning silmad aknapesuvedelikku täis....normaalne.
* tartusse jõudes hakkasin mõtlema, et huvitav kuidas rada tamme staadionini jõuab. ega ei saanudki aru. lõpuni jooksin tunde järgi tartu ringilt riia maanteele ning yhes kohas nägin kriidiga kirjutatud OTSE :) . päris viimane osa trassist nii u 700m läks aga pekki, selles osas tänan oma legendaarseid rajaleidjaid Ellu ja Robi, kes juhatasid kindlalt "õigele teele". Sisusse ma ei lasku, kuid märksõnaks on ŠINIF. mõelge siis ise. emotsioon lõppu jõudes oli muidugi"#¤&%"¤#&#%& !"
* aeg 1:52 ei ytle muidugi vormi paranemise kohta eriti midagi. samas pulss oli 171, mis oli +/- eesmärk. nii et selline +/- jooks. kuigi kiirusliku parameetrid eriti ei ole paranenud, siis oli tunne, et vähemalt 10km oleks sama kiirusega veel jooksnud. nii et äkki siiski on tegemist väikse paranemisega.
* jooksuriietusega panin parajalt puusse. eeldasin et on ca. +3 ning tuuline, stardis oli +5-6 ning teisel poolel +9 ning päike paistis pähe. minul oli aga paksem must suusakostüüm, mille yhel hetkel oli tahtmine minema visata.
* lisasin ka polari graafiku. graafikust on näha muuhulgas ka jooksu huvitav reljeef..
vot selline oli siis otepää-tartu poolmaraton. jääb yle vaid küsida, kas tegemist on väga pisipisi võistlusega või ongi eesti pikamaajooksu harrastus tegemas vähikäiku...et mitte öelda olematuks muutunud....
vot selline oli siis otepää-tartu poolmaraton. jääb yle vaid küsida, kas tegemist on väga pisipisi võistlusega või ongi eesti pikamaajooksu harrastus tegemas vähikäiku...et mitte öelda olematuks muutunud....
järgmine start vist kõrvemaa kevadjooks 16km kuskil mais.
3 kommentaari:
kaotasin eluks ajaks igasuguse kaardilugemise õiguse... seekord vist õigusega. ma veel muretsesin, et mis pagana loogikaga need jooksjad teadma peavad kuidas finishisse jõuda.. nii ma siis juhatasingi et tule siit, tule siit. no lõpptulemuseks oli see, et jim jooksis teistele finisgeerujatele vastu :) lõpetas finishi taga korraldajate auto kõrval.
oi oli vihane.. tema õnnetuseks ei olnud korraldajatel finishis midagi juua pakkuda seega pidi minu käest saadud arctic kõlbama - krt :) meie suhtlus taastus peale dushi! ehk kunagi on naljakas meenutus!
:D :D :D Ma arvan, et korralikult naerate!
Uskumatu, Jim, sa ikka ei tee mitte midagi poolikult - kui siis, siis ikka kogu hingest. Lahe :)
Helen
PS!Jim sul vist takerdus midagi jooksu ajal loua otsa :) Stiili muutus?
Olympic marathon champion Frank Shorter of Middletown says he never ran for the adoration of the crowds, but just once he would have liked to hear the roar of a stadium audience just for him.
Shorter was involved in one of the most bizarre endings of an Olympic marathon.
It was Sept. 10, 1972, and Shorter had run away from the field of runners on the streets of Munich, West Germany. His lead was so large that television cameras could not capture him and trail runners in the same picture.
Related Stories
U.S. 1,600-meter relay teams win gold U.S. women hoops team keeps up winning ways China prepares for closing ceremony Underdog Americans take silver in volleyball McMillan: Olympians - a title reserved for few August 23 Olympics briefs U.S. baseball salvages bronze Hello there, Lauren Jackson Clay takes decathlon Olympic TV glance U.S. boxing not what it used to be August 22 Olympics briefs USA hoops team faces last hurdle Local Olympic experts Olympics: Local soccer expert There was about 15 minutes left in the 26.2-mile race when Shorter let down his runner's focus and allowed himself to imagine what was ahead.
"The most satisfaction I gave myself,'' he said, "was about three miles from the end when I'd done some mental arithmetic of how far ahead I was and figured out how hard they would have to run to catch me. That's when I had my hit-by-a bus revelation, which means if I don't get run over by a bus I am probably going to win.''
"I allowed myself that enjoyment, the idea of winning, for the moment,'' he added.
The tunnel entrance was within sight when Shorter heard a roar go up from the crowd. It was the final day of the track and field meet, and Shorter figured someone made a high jump or pole vault.
"So I ran down the tunnel and here it is — and it was nothing,'' Shorter said, eliciting laughter from the audience who gathered for a dinner prior to the recent Orange Classic road race.
It turns out a shaggy-haired imposter had sprung from the tunnel and started taking a victory lap, drawing the applause meant for the marathon leader.
The commentary from the BBC was downright precious.
"Now here's some ... This is very puzzling. This man is not on the program. It's a hoax. It's somebody having a lark. I don't think it's a demonstration but he looks as fresh as a buttercup. And of course there is the real leader, it's Frank Shorter of the United States, the Pan American champion, the American champion who was fifth in the 10,000 meters.''
Shorter had no idea, though, and was genuinely puzzled by the reaction as he strode confidently onto the front stretch of Olympic Stadium.
"The thought I honestly had was, 'Geez, I'm an American (in Europe) but give me a break,''' Shorter said. "You're frustrated. Then I started to run around and people started whistling, and whistling in Europe is booing.
"Finally, someone from the stands yelled, 'Don't worry, Frank.' I said to myself, 'Why should I worry? I'm winning.'''
As he came around the final turn, Shorter turned toward the tunnel and saw the commotion with the prankster, who had been directed off the course. After crossing the finish line with the second-fastest Olympic marathon time of 2 hours, 12 minutes, 19.71 seconds, somebody finally clued Shorter in to the imposter.
Believe it or not, Shorter says he's not bothered by what happened on that Sunday morning.
"The great thing about it for me over time has been that I knew then and I still know that I never ran for that roar because it's never bothered me, it's never bothered me,'' said Shorter, now 60. "On the other hand, a lot of people really got angry. People had this empathy for me that maybe I felt I hadn't won.''
It turns out that wasn't the only marathon moment stolen from Shorter. Four years later, in Montreal, Shorter was approaching the tunnel at Olympic Stadium when he heard the huge applause from inside.
Not again, he thought.
"I'm in the exact same place,'' Shorter said, "only this time it's the guy finishing ahead of me. I am thinking to myself, 'I am never going to hear this roar.'''
Shorter finished second in the 1976 Olympic marathon. The winner on that day, and again in 1980 in Moscow, was Waldemar Cierpinski of East Germany. As the years passed, proof of East Germany's illegal doping program for its athletes began to leak out, and files uncovered in 1997 in Leipzig may have identified Cierpinski as one of the test subjects.
Shorter, who used to head up the U.S. Anti-Doping Agency, has fought hard to have the gold medal taken away from Cierpinski but to no avail.
"Don Cardon, who finished fourth in that race, likes to tell me that two times in a row I finished second to an imposter,'' said Shorter, who smirks at the cruel joke. "I've always thought that was very interesting.''
Even if Shorter gets his deserved second gold medal, he will still never have those special moments returned to him.
Postita kommentaar