Nii.

suutsin ennast (korraks) vedada uuesti jooksurajale. tuleb ausalt ära rääkida - pärast maratoni pole kordagi jooksnud, tõmmatud on lugematu arv suitse ning joodud nii mõnigi vein jms. seoses kaose ning masendusega spordivälistes tegemistes on süvenenud ka apaatia sporti. On tõsine ime, et Berliin siiski õnnestus. Pärast maratoni on tossud siiski kuskil nurgas kopitanud. Möödunud on kuus nädalat ning 3kg on juurde tulnud.

esialgselt oli plaan pärast berliini uuesti põhiala juurde naasta, kuid tundub, et praeguse null-eelarve juures ei ole võimalik peale jooksmise midagi planeerida....eks vaatame kuidas see elu kujunema hakkab, kuid praeguse seisuga tundub, et vaikselt proovin veidi jooksmas käia ning pikemaid plaane praegu ei tee. minu hea sõber Martin jooksis veneetsias õnneks 3:55 ehk sealt poolt ei tekkinud veel nö. pinget oma maratoniaega parandada, kuid eks selge on see, et kauaks minu 3:52 ei püsi. Teiselt poolt on tekkinud väike unistus 2009 alistada 3:30. kes teab kas see praeguste "võimaluste", motivatsiooni, plaanidega kokku läheb. ja ei tea mida robi ja ellu sellest arvavad. robi esialgu ütleb kyll vaid mäm-mäm. esialgu võtan päev korraga. berliini kokkuvõtte teen ka lähipäevil ära.

aga jah. käisin jooksmas. jooksin 10km. pulss oli jällegi 167, kiirus 6:10min/km. polar 44. (6 nädalat tagasi jooksin 11km, pulsiga 144, kiirus 5:50min/km, polar 57 :) ) austame siis jälle ei tea mitmendat korda otsast peale. jooksu ajal hakkas puus ka veel tuikama. vana inimene ikkagi. aga praegu sellele kõigele ei mõtle eriti. omamoodi positiivne on veidi liigutada.

praegu kõik. proovin vee peal püsida.

onu VD